Kui vana ta on?

“Oi kui armas koerake! Kui vana ta on?”

Iga kord. Iga kord kui oma koeraga rahva sekka läheme ja ka siis kui külalised tulevad. Alati on on keegi, kes oma sidet koera inimesega mõõdab koera elatud aastatega või siis kuudega. Kui juhtub olema kutsikas.

Kõige pentsikum lugu juhtus surnuaial. Olin ema haual ja läheduses märkasin ühte tuttavat. Ta märkas ka meid ja avas kontakti küsimusega: “Kas see on teie koer? Meil oli ka selline. Need koerad on alati nipsakad, kurjad. Kui vana teie koer on?” See info tuli kõik korraga, aga viimasele küsimusel oodati vastust, sest küsija jäi uuriva ilmega ootele. Tema uudishimu rahuldavat vastust ta ei saanud, sest meie koeral ei ole nipsakat geeni ja “kuri” tema puhul tähendab seda, et ta ei tee sinust välja, kui sa talle ei meeldi või kui tal on parajasti muud paremat teha. Vastupidiselt koerale, on tuttavate inimeste vanus meile üldiselt teada. Ka selle küsija vanus mulle. Ometi oli surnuaial kogetu groteskne, sest mõte on meil ju seal olles kindlasti elu lõpu teemaga seotud.

Sünnipäevadel on kombeks inimesi õnnitleda isegi numbriliselt. Samas peetakse heaks tavaks daamidelt mitte nende vanust pärida. Inimeste ja koerte eeldatav eluiga on statistiliselt teada. Ometi daam, kellele sobib enda vanust mitte mäletada, tõenäoliselt solvub kui tema küsimusele: “kui vana ta on?”, ei vastata. Ta kordab oma küsimust, muutub lausa nõudlikuks: miks sa ei ütle?!

Igaüks teab, et ta on surelik. Ja mida eeldatava eluea lõpu pole me liigume, seda teadlikumad me ajast oleme. Samuti on iga inimene, kelle pere liige on koer juba aastaid olnud, väga teadlik sellest, et aeg ei halasta. Selles kontekstis on küsimus: “kui vana ta on?” kõige julmem küsimus üldse.

Võib vabalt olla, et koera inimene väga põhjalikult läbi mõelnud, et tema koera vanus on “classified” info.

Ärge küsige!